Koertest

Pildil olev koer või koera laadne olend ei ole sündmustega seotud.

Süüfilis: Kunagi ammusel ajal sai koer ostetud. Raske raha sai sinna alla pandud. Noh, 15 000 krooni oli tollel ajal ikka päris kopsakas raha. Aga noh, mis sa teed: naabrimehel oli 10 000 kroonine koer ja talle alla jääda ei olnud vähimatki soovi. Panin siis kolm kuud raha kõrvale... Oma kolm aastat sai sukasäärt täidetud, ja lõpuks need rahad koos olidki.

Väljas säras päike, kerge tuuleke puhus, pilvetupsukesed hõljusid taeva all. Kena päev oli. Võtsin siis oma sukasääre selga ja sõitsin Tallinna linna kuulsa koeraaretaja juurde. Oli teine kuulus, ajalehest lugesin, koertenäituste staar ja puha.

Kohale jõudes avanes mulle vapustav vaatepilt. Suur maja, nõmme rajoonis, kenasti aiagnoomidega ja puha. Katusel isegi tuulelipp. Maja ümber jooksid ringi väiksemad ja suuremad koerad. Kõik lõbusad ja eluhindu täis nagu koeratoidu reklaamist. Tuli ka perenaine välja, kolm koera kaenlas ja üks hammaste vahel, viskas nad õue peale kus nad rõõmsalt ringe jooksma kukkusid...

Koeraomanik: Tere, mis noormehel sooviks on?
S: Kuule, koera tahaks osta.
K: Ahsoo, meil neid ikka jagub, millist siis täpsemalt?
S: Ega väga täpselt ei teagi. Aga maksma peaks vähemalt 15 000... Või noh, täpselt 15 000, ega mul rohkem praegu ei olegi.
K: Soo soo, hea ikka näha kui inimene teab mida ta tahab. Meil peaks täitsa olemas olema see mis tarvis.

Koeraomanik, kutsus mu tuppa samal ajal rääkides toredates lugudest kuidas inimesed käivad seal ilma, et nad teaksid mida nad tahavad. Tundsin ennast nii uhkesti, et teistest ikka parem olin.

Maja nägi seestpoolt samasugune välja nagu väljast, kõik oli koeri, kutsikaid ja mingeid muid kummalisi loomi täis, mis teoreetiliselt olid ka vist koerad või kutsikad, aga sedasi nad välja küll ei näinud. Jooksid mööda põrandaid, treppe, seinu ja mõned rippusid laelampide küljes ja tegid imelikke häälitsusi.

Lõpuks viidi mind tahatuppa kus kasti seest vaatasid vastu mingid ebamäärased silmadega karvapallid.

K: Vot need siin maksavad 15 000 krooni tükist. Hea mudel. Ökonoomne, sõbralik, vaikse müratasemega ja muidu tore.

Ma küll täpselt ei mõistnud mis asjad need on, aga ei tahtnud rumalat muljet ka jätta. Pomisesin, midagi umbmäärast, uurisin palle igast küljest ja kiitsin siis nende kena hambumust. Koeraomanik puristas veel muid tehnilisi parameetreid, nagu tüvepikkus, teljelaius ja kurat teab mida veel, aga need mulle enam meelde ei jäänud. Egas siis midagi, 15 000 krooni on ikka 15 000 krooni. Sai käed löödud, raha vahetas omanikku, ja samuti ka koera laadne karvapall. Lisakas anti mulle tasuta kaasa kasutusmanuaal, mingi kvaliteeditunnistus, garantiileht ja muud pudi padi sealhulgas mõned varuosad.

Viisin karvapalli koju ja andsin talle vastavalt juhenditele süüa ja juua. Täitsa tore oli. Naabrionu vaatas ka juba kadeda pilguga kui rääkisin talle, et mul temast kallim koer on.

Aga kahjuks rõõmu ei jätkunud kauaks...

Mõned kuud hiljem hakkasime avastama kummalisi probleeme koeraga: Kuigi kasutusjuhendis oli kirjas, et koer tilgub ila nagu muruniisuti olid meie vaibad ja diivanid kõik puhtad. Samuti oli manuaalis kirjas, et see koer külmub alla 10 plusskraadi porgandiks, aga raisk -- tema lasi lumehangedes ringi nagu mootorsaan.

Samuti ei hakanud tal kõrvad mädanema, saba ei murdunud pooleks ja pimedaks ka ei jäänud, kuigi kõik oli paberites lubatud. Kõik oli valesti, ja me tundsime ennast väga õnnetuna. Meid oli selgelt petetud. Kohtuasja kahjuks ei viitsinud sisse anda, aga oleks pidanud...

Nüüd on sellest juhtumist möödas juba pea 15 aastat. Istun oma puhta tooli peal, keset oma ilaga katmatta tuba ja vaatan pisarad silmis aknast välja kuidas minu peni lumehangedes käike uuristab ja ise rõõmust kilkab. Kuigi ta peaks paberite järgi juba 7 aastat surnud olema.

Veel samal teemal:

Postimees: Kohtunik Merle Parts andis kutsikavabrikandi prokuratuuri